Ma suhtun respectiga teiste inimeste reaalsesse omandisse ja seda ka intellektuaalsesse. Kui midagi on tõesti inimese enda looming/välja mõeldud pikema töö ja kogemuse tulemusena, siis mina ütleks et tal on ka sellele õigust. Ja kui inimesel on õigus, siis seda tuleb ka ilmtingimata kaitsta, sest teiste inimeste õigusi kiputakse väga kergesti rikkuda.
Teine küsimus on just inimeste mõistlikkus oma loomingu patenteerimise suhtes. Nagu ajalugu näitab, kiputakse seda mõistlikkuse piiri ületada. Ja probleem on selles, et püütakse seda mõistlikkust seadusandlusega kehtestada, mis hästi välja ei tule. See on küll arusaadav, kuna meie kasutatav keel ei ole formaalne - ja kõik ühiselt määratleda on võimatu. Kuidas siis inimesi ohjeldada kõike võimalikku patenteerimisel? Arvaks et püüta kasvatada inimestest eetika tunnetamist- aga selleks läheb veel kindlasti põlvkondi. Või näiteks arendada "networking" aspekti- ehk aidata neid, kes on midagi väärt väljamõelnud oma ideed ka teostada.
Peale selle ma ütleks, et see on inimlooduses võimalikult suurema kasumi teenimine ja mitte nii palju inimesi peavad innovatsiooni ja tehnoloogilist arengu tähtsaks, kui see neile pappi ei too. Selle vastu oleks ka eelpool mainitud kasvatus ehk natuke aidanud. Aga praegugi leiab ka häid inimesi , kes ka teistele head teevad - ehk need, kes vabatarkvara loovad.
Mis puudutab tarkvara litsenseerimist, siis on ka tegelikult arusaadav - ettevõte on seda ise teinud, ja tahab nüüd selle eest raha saada ja see on nende valik, mis tingimustega. Kui inimesed tahavad seda isegi sellises olukorras, siis miks mitte. Inimestel on ju valik - kas valida vabavara/vabatarkvara või maksta raha tasuliste programmide eest. Kapitalistlikus ühiskonnas just nõudlus määrab pakkumist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment